Kooliaasta algus toob uusi ootusi nii lastele, vanematele kui ka õpetajatele. Pere ja Kodu rubriigis Koolilaps 1. septembril ilmunud artiklis jagavad Veskiallika Põhikooli õpetajad Kristi Mänd ja Jaanika Peeba mõtteid, kuidas toetada last kodu ja kooli koostöös.
Pere ja Kodu, 01.09.2026. Autor: Ida Isabel Kert
Õpetajalt lapsevanematele: palun lubame vahel eksida, nii lastel kui ka õpetajal
Tarkusepäeva raames uurisime, mida õpetajad enim lapsevanematele ja lastele öelda tahaksid ning mis nõuandeid algavaks kooliaastaks annavad. Jagame Veskiallika põhikooli õpetaja Kristi Männi kirja lapsevanematele ja Jaanika Peeba nõuandeid.
– Kristi Mänd, Veskiallika põhikooli õpetaja
1.september on üks neist päevadest, mil me kõik natuke uuesti alustame. Laps tuleb kooli uute vihikute ja teritatud pliiatsitega. Võib-olla on tal natuke ka „liblikad kõhus“. Õpetajal ka. Uskuge või mitte – temal võib olla täpselt samasugune tunne.
Me ei tea veel, milliseks algav kooliaasta kujuneb. Me ei tea, milline matemaatikaülesanne ajab teie lapse novembris meeleheitele, millise raamatu ta veebruaris ühe õhtuga läbi loeb või kellega ta kevadeks parimaks sõbraks saab. Kindlasti tuleb päevi, mis pakuvad rõõmu, ja neid, mil kõik kisub kiiva.
Aga ühes asjas võiksime 1. septembril omavahel kokku leppida: me oleme ühel poolel. Meie ühine väike (või mitte enam nii väike) inimene on teie laps. Ja laps kuuleb ning märkab rohkem, kui me vahel arvame. See, kuidas meie täiskasvanutena räägime koolist ja teineteisest, kujundab ka lapse suhtumist. Kui kodus on õpetaja inimene, keda võib usaldada ja kellega saab ka eriarvamuste korral rääkida, on lapsel koolis turvalisem. Kui õpetajast või koolist saab kodus vastaspool, on lapsel väga raske näha temas enda liitlast.
See ei tähenda, et õpetajaga peaks alati nõus olema. Vastupidi – küsige, kahelge ja öelge, kui miski teeb muret. Aga tehkem seda omavahel, täiskasvanutena, nii et laps ei peaks valima, kelle poolel ta on. Kui laps tuleb koju ja ütleb, et õpetaja oli ebaõiglane, kuulake teda. Päriselt kuulake. Ja siis küsige ka õpetajalt, mis juhtus. Kui õpetaja kirjutab, et täna oli keeruline päev, ärge arvake, et ta on teie lapsele käega löönud. Tõenäoliselt kirjutab ta just seepärast, et ei ole.
Kui õpetaja kirjutab, et täna oli keeruline päev, ärge arvake, et ta on teie lapsele käega löönud. Tõenäoliselt kirjutab ta just seepärast, et ei ole.
Ärge küsige oma lapselt iga päev ainult: „Mis hinde sa said?“ Küsige vahel hoopis: „Mis sind täna naerma ajas?“, „Mis oli sinu jaoks raske?“, „Mida uut sa teada said?“ ja „Kas sa said täna kedagi aidata?“ Mõnikord räägib vastus sellisele küsimusele lapse koolipäevast palju rohkem kui üks number Stuudiumis.
Ja palun lubame lastel vahel eksida. Kool ongi üks nendest kohtadest, kus seda peaks saama turvaliselt teha. Valesti arvutatud tehe, koju ununenud vihik või sõbraga peetud tüli ei ole veel katastroof. Need on vajalikud sammud inimeseks kasvamise raskel, kuid huvitaval teel. Ka üks halb hinne ei ennusta lapse tulevikku.
Küsimine lahendab rohkem kui oletamine ja vestlus rohkem kui vaikiv pahameel.
Muide, lubage vahel eksida ka õpetajal. Me anname endast parima, aga me ei ole eksimatud. Kui miski teeb muret, rääkige meiega. Küsimine lahendab rohkem kui oletamine ja vestlus rohkem kui vaikiv pahameel. Ja kui mõni koolipäev lähebki täiesti untsu, siis pidagem meeles: üks halb päev ei tähenda halba kooliaastat. Ei lapsele, lapsevanemale ega ka õpetajale.
Kõige rohkem soovin algavaks õppeaastaks meile kõigile uudishimu, kannatlikkust ja huumorimeelt. Viimast läheb nii koolis kui ka elus kindlasti vaja. Ja et kevadel saaksime kõik vaadata tagasi ning mõelda: me ei teinud kõike täiuslikult, aga me tegime seda koos. Head uut kooliaastat!
5 soovitust koolilapsega perele
Jaanika Peeba, Veskiallika põhikooli õpetaja ja eripedagoog
Sügis toob alati endaga kaasa midagi uut. Koolilastega peredel tuleb taas kohaneda: on selleks siis varasem ärkamine, mitmed suvel unustatud kohustused, mõne jaoks uus kool, uued kaaslased või uued õpetajad ja õppeained. Iga lapse seljataga on pere, peresisesed head suhted on nagu turvakilp, mis aitab lastel elu keerukusi läbida. Selleks, et kogu pere saaks taas asjalikus rütmis tegutsema hakata, on hea mõni tegevus läbi mõtestada.
- Kokkulepped Iga uue perioodi alguses oleks hea terve perega koos üle vaadata peresisesed kokkulepped. Ühises arutelus võiks selguda, mida keegi uuelt kooliaastalt ootab ja kui palju keegi ühistes kodustes tegemistes kaasa lüüa suudab. Kes, mida ja mis ajaks teeb, millised on vanemate ja millised laste võimalused, õigused ning kohustused. Millal on õppimise, mängu ja koduste tööde aeg.
- Kindel päevakava
Selleks et olla loovad ja vabad, vajavad lapsed päevale kindlat struktuuri. Kasvava lapse jaoks on uni, toit ja liikumine võtmetähtsusega. Kindlad söögi-, magamamineku ja ärkamise kellaajad aitavad saavutada head rütmi ja loovad turvatunnet. Kui iga tegevust ei pea uuesti otsustama, jääb lapsele rohkem jõudu tähtsamate asjadega tegelemiseks – maailma uudistamiseks, arenemiseks ja uute olukordadega kohanemiseks.
- Rutiinid ja rituaalid
Olgu selleks igapäevane hommikukalli või öömusi, ühiselt söödud õhtusöök või koos joodud tassike teed. Rutiinid aitavad luua turvatunnet ja stabiilsust. Rituaalid kannavad tähendusi ja tekitavad kuuluvustunnet, ühendavad pereliikmeid ja toetavad omavahelisi häid suhteid. Lastele on see märk, et nad on vanemate jaoks olulised ja kallid, et nad on osa millestki suuremast.
- Üksteise kuulamine
Päriselt üksteise kuulamine ei tähenda ainult vaikimist. See tähendab täie tähelepanuga kohalolu ja täpsustavate küsimuste esitamist. Hinnanguvaba kuulamine aitab teist inimest paremini mõista, vähendab arusaamatusi ja konflikte ning tugevdab usaldust. Selle vastand on ülekuulamine, kiirelt nõu pakkumine ja olukordade lahendama tormamine. Kõik lapsed soovivad olla nähtud ja kuuldud. Rääkides saab laps mõtestada läbi elatud koolipäeva sündmusi ja maandada pingeid ning lahendused võivad kerkida juba rääkimise käigus.
- Mängimine
Olenemata vanusest, vajavad kõik lapsed ja noored vaba aega omaealistega koosolemiseks ja mängimiseks. Mängides on kontroll laste käes, areneb loovus, kujutlusvõime ja probleemilahendusoskus. Mängus on reeglid kokkuleppelised ja neid saab mängu käigus muuta. Kõige tähtsam on see, et mängiv laps saab olla vaba, loov ja rõõmus. Vanema roll on jälgida lapse päevakava, et see poleks ülekoormatud ning seal oleks ruumi ka sõpradega suhtlemiseks ja mängimiseks.
Olenemata peresisestest kokkulepetest, rutiinidest ja rituaalidest, kuulamisoskusest ja mänguvõimalustest, tuleb silmas pidada, et kõik eelnev oleks loodud pere heaolu toetamiseks. Liiga jäigad reeglid muutuvad piiravaks ja tekitavad ootamatute muutuste korral liigset stressi. Kuna lapsed kasvavad ja muutuvad, on oluline paindlikkus. Seega pole ühtegi reeglit mõtet kivisse raiuda.