Kuidas teadlikult toetada lapse loovust ning andekust?
Koolitaja: Marika Aalja, Lilleoru Põhikoooli koduõppe koordinaator
Kokkuvõte veebinarist: 11.11.2025
Iga laps sünnib maailma oma ainulaadse potentsiaaliga. Mõne lapse annet on kerge märgata, sest ta joonistab lakkamatult, laulab igal võimalusel või ehitab muljet avalduva keskendumisega. Teise lapse anne ilmneb tasa ja targu – väikestes märkides, sügavates küsimustes või eriliselt tähelepanelikus pilgus. Kolmanda lapse anne ei pruugi üldse olla selline, mida täiskasvanud tavapäraselt „andeks“ nimetavad (nt hea anlüüsimvõime või suhtlemisoskus), kuid ometi võib see kujuneda tema elu suurimaks tugevuseks.
Üks on kindel: igas lapses on anne peidus.
Meie roll täiskasvanuna ei ole mõnda kindlat annet lastesse nii öelda istutada, vaid pakkuda neile erinevaid võimalusi ja siis märgata, et luua toetav keskkond ja aidata andel teadlikult kasvada.
Anne avaldub seal, kus laps tunneb end vabana
Lapse andekus ei ilmne ainult tulemustes, koolitunnistusel või võistlustel. Sageli kasvab anne välja hoopis sellest, kuidas laps maailma kogeb või selles, mis last tõeliselt huvitab. Veebiloengus „Igas lapses on anne peidus” tõi Lilleoru Põhikooli koduõppe koordinaator Marika Aalja välja, et kogu lapse ande teema on suures osas seotud meie mõtteviisiga, et lapse ande kujunemine ja avaldumine on tihedalt seotud ka täiskasvanute mõtteviisi, hoiakute ja ootustega. Loengus rääkis Marika, et lapse potentsiaali peegeldavad tema keha ja hoiak, peenmotoorika, kõne, tähelepanu, mälu, fantaasia, kujutlusvõime, sotsiaalne käitumine ja tundlikkus. Need on kui mitmevärvilised niidid, mis põimuvad lapse olemusse ja annavad märku, mis suunas tema loomulikud tugevused kasvavad.
Sageli avaldub lapse anne just hetkes, kus ta kaob täielikult tegevusse. Mõnikord on see süvenemine loovusse, teinekord täpne käeline tegevus, mõnikord lõputu „miks“-küsitlemine, mõnikord soov hoolitseda teiste eest. Anne ei ole üks kitsas kategooria vaid loomupärane suund, mis ootab avastamist.
Tasub märgata, kui laps muutub millegi osas eriliselt elavaks, rõõmsaks, keskendunuks või uudishimulikuks. Need hetked ei ole juhuslikud – need ongi lapse sisemine kompass näitamaks täiskasvanule, mis last huvitab.
Keskkond, mis avab lapse potentsiaali
Üks olulisemaid tingimusi lapse annete avastamisel on turvaline ja avatud keskkond. Oma loengus tõi Marika välja mitmeid toetava keskkonna elemente: ligipääs raamatutele ja erinevatele loovust toetavatele materjalidele, loovad mängud, huviringid, päriselu igasugused tegevused ja laste enda huvid. Oluline rõhk on lapse päriselt kuulamisel ja temaga austaval suhtlemisel.
Laps avab ennast kõige paremini, kui tal on aega süveneda, tal lubatakse eksida ja „valesti” teha, tema küsimusi võetakse tõsiselt ja teda tõeliselt kuulatakse ja täiskasvanu kohalolu on toetav, mitte hindav.
Lapse anne ei kasva surve ja käskimise all vaid kasvab märkamise all.
Laps ei vaja täiuslikku täiskasvanut, vaid täiskasvanut, kes päriselt näeb ja kuulab teda.
Lapse annet toetav keskkond on alati heatahtlikkus koostöös nii kodu ja kooli, õpetajate ja vanemate kui ka kogukonna jai sõprade vahel. Kui laps tunneb, et tema uudishimu ja rõõmu väärtustatakse, siis tekib ka eneseusaldus ja see on igasuguse andekuse kõige olulisem alus.
Kuidas märgata lapse annet igas päevas?
Lapse anne tuleb esile väikestes igapäevastes hetkedes, mitte ainult suurtes saavutustes. Täiskasvanu kohalolu ja tähelepanu on siin võtmetähtsusega. Sageli piisab sellest, et me küsime endalt mõnda lihtsat küsimust.
- Millest räägib laps siis, kui keegi ei suuna teda?
- Mille juurde ta ikka ja jälle tagasi läheb?
- Mis paneb ta särama või sügavalt mõtlema?
- Kus ta vajab aega ja ruumi, et millestki rohkem „aru saada“?
- Mille tegemisel ta unustab aja?
Need hetked kirjeldavad lapse loomulikku suunda rohkem kui ükski test või tunnistus.
Oma loengus tõi Marika välja ka Godi Kelleri (pedagoogikalektor ja Lapsevanemate Akadeemia eestvedaja) seitse omadust, mida laps vajab elus hästi hakkama saamiseks: eneseusaldus, usaldus maailma vastu, elurõõm, uudishimu, avatus, tahe ja sotsiaalsed oskused (loe rohkem raamatust: “Südamega Koolis”, G. Keller).
Need omadused loovad vundamendi, millele lapse anne saab areneda. Kui laps julgeb proovida, on ta avatud õppimisele. Kui ta usub endasse, ei karda ta ebakindlust. Kui ta tunneb rõõmu, tekib loomulik motivatsioon. Need on tema sisemised tiivad.
Ja nende tiibade esimeseks tuuleks oledki sina – täiskasvanu, kes teda näeb.
Lapse anne ei ole sihtpunkt vaid teekond
Kõige olulisem on mõista, et lapse anne ei ole eesmärk iseenesest. Anne ei ole medal ega tulemus vaid protsess, mille kaudu laps õpib tundma iseennast ja maailma. Meie roll ei ole anda hinnanguid, vaid luua selline ruum, kus lapsel on julgust ja aega kasvada.
Kui me näeme lapse tugevusi, mitte tema puudusi, hakkab temast välja kasvama inimene, kes usub endasse ja julgeb elu jooksul oma annet edasi arendada. Oluline pole ainult see, milles laps hea on, vaid see, kuidas ta oma sisemist kompassi kasutama õpib.
Kui laps tunneb oma annet, siis ta mitte ainult ei õpi kõikjal ja kõike paremini – ta õitseb kõige selle juures.